Sellekevadine viimane rahe on alla sadanud ja loodetavasti enne jaanipäeva tahkeid sademeid taevast enam ei tule. Selle ajani on arbuusidel, melonitel ja kõrvitsatel aega kosuda ning kasvada.
Peenar sai meil valmis juba mitu nädalat tagasi. Kui alustada sellekevadist ajalugemist viimase rahe järgi, siis umbes kuu enne rahet. Ikka selleks, et muld saaks soojeneda. Sellele aitab ka peenra peale pandud must kile.
Kaevasime kraavi. Umbes 40 cm sügavuse. Täitsime selle sõniku ja lehekõduga ning puistasime kraavsit kaevatud mulla tagasi. Enne seda võtsime mullast välja kõik ubrohu juured ja kivid.
Peenar oli juba valmis ja kaetud musta kilega. Istutamisagud arbuusidele tegime paraja vahega. Ikka selle mõttega, et neil oleks ruumi kasvada, sirguda ja paisuda.
Eestis on kliima viimase paarikümne aastaga piisavalt soojenenud, et siin saaks arbuuse, meloneid ja viinamarje kasvatada. Vanasti kuulus see "eesõigus" ainult lõunamaadele.
Vanad Roomlased oleksd selle peale öelnud, et "noorus on hukas" või et "vanasti olid paremad ajad". Jah, siis olid asjad selgemad - arbuusid ja viinamarjad kasvavad lõunas, mitte Põhja-Eestis.
Istutamine ise on lihtne. Aga mõned päevad enne istutamist tuleb rohkesti vett istutusauku kallata. Võtad ettekasvatatud taime potist välja ning pistad mulda. Taime ei tohi väga sügavale istutatada, tuleb jälgida seda mullapinna kõrgust, mis potis oli. See tuleb maapinnaga samale tasemele rihtida.
Enne seda surusime päris kõvasti mulla juurte ümber kinni, et taimed paremini juurduksid.
Sama protseduuri kordasime seni kuni kõik taimed olid maha istutatud. Üldse tahavad kõrvitsad, arbuusid ja melonid palju vett.
Ka pärast mulda istutamist tuleb jälgida, et muld ümber taime oleks kenasti niiske.
Tibusid loetakse sügisel. Nagu arbuusegi. Enamus ilmaennustajaid on lubanud ilusat suve. Loodame, et suvi ei vea Eesti arbuusikasvatajaid alt ning sügisel saame peenralt korraliku saagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar