Paneme lilled kottidesse

Igas majapidamises leiduvad mõned vanad kotid. Miks mitte panna neisse lilled kasvama ja riputada need siis kaunistuseks ülesse. Meie panime need vanale kasekännule. See on mälestus puust, millesse välk mõned head aastad tagasi sisse lõi.

Kaunistame oma kodu "lillekottidega" juba teist või kolmandat aastat järjest. Enam ei mäletagi kust idee saime, aga kõige toredam on selle juures naabrite ja möödakäijate uudistavad silma. Mõned teevad ka pilt... ju neil on soov omas kodus sama teha.

Kellel kodus lliigeised kotte pole, võib minna neid ka poodidesse otsima. Loomulikut mitte linna kõige moekamasse ja kallimasse, vaid ikka sellisesse, kus kotte pakutakse ühe või 0.5 euro eest.

Teine kohustulik käik on loomulikult turule või laadale. Kottidesse sobivad lilledki võib leida soodsa hinna eest. Ühe euro eest võib saada mitu lille.

Selliste likkekottide eeliseks on see, et neid võib kas või iga nädal uute vastu vahetada. Muuta saab nii sorte kui kotte. Kui roosad või punased lilled enam ei meeldi, saab nende asemele panna kollased või sinised.

Kui oled mõnda kotti paar nädalat vaadanud, saad sellegi uue vastu vahetada. Neid saab valida nii tegumoe kui värvi järgi. Ühel hetkel avastad, et  võimalusi kuidas endale ja teistele rõõmu ning silmailu pakkuda on väga palju. Ilusa sügise korral jätkub seda kuni oktoobri lõpuni.

Kauni suve ja palavate ilmade korral tuleb lilli sageli kasta. Selleks istutame lilled kilekotti, et vesi käekotte ära ei rikuks. Päike, tuul ja sademed teevad niigi oma töö ning üle kahe-kolme aasta need vastu ei pea.

Meie võtame turult ostetud lilled potist välja ning "istutame" need kilekotti. Õrnalt asetame need siis paraja suurusega käekotti. Selliselt, et kilekoti suu kaudu saaks lilli hiljem kasta.

Sel aastal aslustaime kolme lillekotiga. Peale jaanipäeva lisame mõned juurde. Eelmistel aastatel olid meil sellised lillekotid ka ukse kõrval. Hea kodune tunne tekib kui tare ukse kõrval on õitsvad lilled.

Tegelikult võib neisse istutada mitte ainult lilli, vaid ka maasikaid või isegi tomateid. Aga lilledega on kõige lihtsam - tulemust ei pea ootama sügiseni vaid saad oma kätetööd kohe nautida.

Vutimunad juustupallis

Nende valmistamiseks on loomulikult vaja kahte kõige olulisemat asja - vutimune ja juustu. Riivjuustu, kui täpsem olla. Teised tarvilised asjad on tavaliselt igas kodus olemas - jahu, õli, sool jms.

Esmalt tuleb vutimunad poolkõvaks või -pehmeks keeta. Kahe minutilise ketmise asemel piisab minutist või isegi 45 sekundist. Asi selles, et kui need hiljem juustupalli sisse panna, tuleb neid veelkord kuumutada.

Nagu fotol näha, on need väga maitsvad. Sülg hakkab suus voolama. Uskuge, kui need valmis saate ja sööma hakkate, on need veelgi maitsvamad.

Juustupallid valmistasime jahust, riivjuustust ja munast. Selleks võite kanamune kasutada... et tainas kokku jääks.

Fotol on jäädvustatud põhev hetk. Mis selle palli sees on? Nagu üllatusmuna - milline vigur on muna sees? Kes esimest korda neid sööb (ja pole ise neid valmistanud), on nagu maailma avastaja. Toidumaailma avastaja.

Ohoo... Kuldne sisu saiapuruses kestas. Minul läks esimene suutäis ilma kastmeta. Lihtsalt unustasin kastme. Uudishimu oli nii suur.

Aga see juustupall oli natuke kuiv. Siis meenus kaste ja sirutasin lusika selle järele. Nagu kohe selgu, ei olnud see liitutus ülearune... Pigem tõi see minuni uue maitseelamuse.

Kastmes oli peidus uus üllatus. Jah, aga ega ma teile kõike ka ei pea ära rääkima. Kastme saab igaüks teha oma maitse ja lemmikvärvi järgi. Mina sain kurkumiga kollasemaks toonitud hõrgutist.

Olen varem palju kurkumi kohta internetis lugenud. Seda suurem oli üllatus, et seda ekrootilist "haiguste ennetajat" saab nii "koduses" toidus kasutada. 

Söögiisu suurendas ka see, et juustupallid olid ilusti serveeritud. Rohelised salatilehed ja kurgiviilud ning punased tomatitükid hoidsid pilku tükil ajal kinni. Kuidagi kahju oli sellesse nuga ja kahvlit sisse lüüa.

Nüüd on teil võimalus ise järgi proovida, kas minu muljed nendest juustupalidest vastavad tõele või mitte. Suvine aeg - mida muud teha kui mõnusat elu nautida. 

Luuk õunaredeli jaoks

Nii. Lapsele mõeldud aiamaja hakkab valmis saama. Kõige tähtsam on olemas - luuk, mille kaudu saab õunapuu otsa ronida. Loomuikult tuleb vee üht-teist saagida, mõõta ja naelutada, aga tervikpilt hakkab juba looma.

Peas on aga kogu see aeg olnud mõte sellest, kas mina oleksin väiksena just sellist majakest tahtnud. Nüüd ehitangi sellist maja, mida ise oleksin poisikesena soovinud. Poolteise korruseline, rõduga ja redeliga...

Fotol on näha õunapuu juures olev suur ava, mille kaudu saab peagi majast õunapuu otsa ronida. Teha on veel vastav rõdu ja redel, aga need on võrreldes majaga ikkagi "pisiasjad".

Vahel meenub mulle see jutt vanaemast, kes elas õunapuu otsas. Ei tea kas paarikümne aasta pärast vanaisana viitsin samuti õunapuu otsa ronida või mitte. Aga eks seda näitab aeg...

Pool katust katsin kasvuhoone plastikuga. Avastasin, et sellel on UV-kiirguse kaitse peal... selline valge kile. Ei tea kas see maha tõmmata või jätta peale. Ootan sügiseni. Ja kui siis see ei hakka ise lahti tulema, siis otsustan.

Teise poole katusest valmistasin vanast eterniidist. See on tugev ja vastupidav materjal. On pidanud vastu kõik viimase paarikümne aasta augustikuu tormid ja talvised külmad. Peab vastu ka poiste rünnakud...

Vend tuli vaatama ja kui kahtlesin maja vastupidavuses, siis andis ta hea soovituse. "Roni ise maja otsa. Kõiguta ja raputa seda paraja tugevusega. Kui sinu all see vastu peab, siis peab ka poistekarja all vastu."

Sellel fotol on hästi näha see puu-otsa-ronimise-ava. Paremal pool see väiksem on akna jaoks. Puu otsa ronimise ava ette tahan teha sellised sissepoole avanevad uksed.

Ikka selleks, et kui väljas vihma sajab, ei pritsiks "tuba" märjaks. Aknale panen ette läbipaistva 2 mm paksuse plastiku, sest see ei purune kildudeks. Ohutus ikka ennekõige.

Tänu plastikust katusele pole vaja karta ka seda, et majas liiga pime oleks. On ju see mõeldud ikkagi kasvuhoonete katmiseks. Võibolla saab jörgmisel kevadel selle al ka taimi kasvatada...

Minu suureks rõõmuks on maja konstruktsioon selline, et ma saan seda soojustada 100 mm penoga. Vaevalt, et selles majas keegi tahab talvel elada, aga mulle annab igatahes sooja see teadmine, et maja on võimalik soojustada.

Ja nii see majakene valmibki - laud laua järel, nael naela järel.. Vahepeale mõõtmist, loodimist, kruvimist ja nuputamist. Nagu vanasõnagi ütleb - enne kinnitamist tuleb üheksa korda mõõta, kontollida ja nuputada.

Järgmine suurem töö on maja värvimine. Varusin kollast peitsi... Männikarvaline või -tooniline, nagu etiketi peal kirjas.

Suvi veel kestab. Teiegi jõuate omale ühe aiamaja ehitada.

Kui naine armastab meest...

Kui naine armastab meest, kõik tööd teeb ära ta eest.
Ta tassib puid ja peseb nõud, remondib auto, lapsi koju toob.
Just nii nagu selles Kukerpillide laulus... Ja kui tekib söögipaus, siis ei söö ta mehe eest toitu ära, vaid toob selle mehele.

Ja armastus näitab just see kuidas toit on taldrikule pandud. Minu naine kujutas sellel taldrikul mind ennast. Vallatute lokkidega kurgi-juuksed, hapukoore-habe ja viinerist kõrvad.

Kollased paprikad kulmudeks teravapilguliste silmade kohal. Naeratav suu loomulikult tomatist.

Lapsel habet veel ei ole. Sellepärast pole sellel tadrikul ka hapukoorest habet.

Aga rõõmus nägu on sellelgi taldrikul äratutav. Kurgid juusteks, tomatist suu ja paprikast kulmud. Nagu isa suus kukkunud. 

Miks viinerid lõua alla sattusid? Naine ei osanud neid lihtsalt mujale panna. Pole küll kõige õnnestunum valik, aga kuna lapsele viinerid maitsevad, siis pandi need kõige kättesaadavamasse kohta. 

Lihtsast tatrapudrust koos viineritega sai väga põnev söögipaus. Suviselt vaimukas ja toitev. Paarkümmend minutit kulus naisel selleks, et toidu abil oma armastust näidata. 

Tehke järgi...

Suupisteks sobivad... pingviinid

Suvisel ajal, kui elu on kiire ja sooja toitu palavuse tõttu tülikas valmistada, sobivad hästi erinevad suupisted. Eriti sellised, mida saab kiiresti valmistada ja mis pakuvad lisaks kõhule ka silmale midagi.

Hästi toitvateks suupistetes on vutimunadest valmistatud pingviinid.

Kere valmib vutimunast. Jalad ja nokad tegime porganditest. Pea ja tiivad meisterdasime oliividest. (http://vuttjamunad.ee/)

Sel ajal kui munade keetmiseks vesi soojenes ja munad keesid, jõudsime valmis teha mitme pingviini "varustuse". Oliivid terava noag pooleks (pea) või siis paraja suurusega viiludeks (tiivad). Porgandist vajalikud suurusega jalad ning nokad. Ühendada saab need hambatikkudega.

Nii lihtne ongi valmistada maitsvaid ja toitvaid "pingviine".

Ehitan tuhaplokkidest kanadele maja

Jah, mitu aastat on need tuhaplokid ehk nn Narva plokid vihmade ja tuulte käes oma saatust oodanud. Sel kevadel otsustasin nendest majakese valmis ehitada. Kaalusin tööriistakuuri ja kanala vahel... võtijaks jäid kanad.

Kanu mul veel ei ole, aga plaanin osta. Lohutan ennast sellega, et kui kanade pidamisest midagi välja ei tule, saan selle ehitise uksele riputada sildi "Tööriistad" või "Aiatööriistad".

Tänaseks on kolm rida plokke üksteise peale laotud ning seguga ühendatud. Sellega on umbes pool hoone kõrgusest saavutatud. Teine pool ladumist on veel ees, lisaks vaja ka katus valmis teha.

Alustan siiski otsast peale. Vundamendi ladusin sellele väikesele ja madale kanamajale aukudega vundamendiplokkidest. Kaevasin ühe ploki sügavuselt kraavi ning asetasin sinna vundamendiplokid. Avad ja ääred täitsin killustikuga.

Sellel fotol ongi näha minu poolt kasutatud vundamendiplokid. Laud, mis nende peal on, on istumiseks ja mõtete kogumiseks sinna pandud. See juhtus ühel puhkehetkel, mille täitsin pingsa mõtlemise ja planeerimisega.

Need sain ABC Ehituse kauplusest umbes 80 sendiga tükist. Oli just suur soodustuste päev... Ja mina olin õigel ajal õiges kohas.

Neid auke oli hea killustikuga täita. Minu suureks üllatuseks olid need vundamendiplokid väga rasked. Umbes 20 kg kaalus üks plokk. Tõin oma vana Passatiga ära 30 plokki. Hiljem hakkasin mõtlema, et see koorem võis umbes 600 kilo kaaluda. Hea, et masin vastu pidas ja poolel teel ära ei lagunenud.

Killustikku kasutasin ohtrasti sellepärast, et mõned aastad tagasi murdis nugis meie külas ühe kana maha. Aias olen ka rebaseid hulkumas näinud. Loodan, et sellisest vundamendiplokist ja killustikuvööst nad läbi ei kaeva.

Kavatsen ka mingi võrgu hoone äärtesse maha panna, et võtta sellega rebastelt urukaevamise isu ära. Olen kuskilt lugenud, et tuleks panna vähemalt 20 cm laiune võrk... Suhteliselt väikese silmaga tsingitud võrk.

Vundamendi ja seinaplokkide vahele panin kihi tõrvapappi. Eelmisel aastal vahetas üks naaber katust, sealt sain paar rulli päris korralikku tõrvapappi. Milleks sellel raisku lasta minna...

Vana hea nõukaaegne tõrvapapp on umbes 30 aastat eterniidi all kenasti vastu pidanud, peab teise samapalju ehk veel. Samuti on tõrvapappi hea lõigata. Kuna papi ja tõrva ülesandeks on niiskuse tõkestamine, siis minu arvates saab ta sellega väga hästi hakkama.

Need plokid sain ma omal ajal väga odavalt kätte. Meenub, et kunagi katsetati nende tootmiseks mingit uut tehnoloogiat ning selleks ehitati uued katlad. Alguses tuli paju III-sordi kaupa ning seda müüdi väga odavalt kõigile soovijatele.

Fotol ongi näha, et plokkide tootmise tehnoloogia polnud veel korralikult paigas ning sellepärast pudenes ja murdus nendest kord väiksemaid, kord suuremaid tükke. Täidan need lihtsat mõne kivikese ja tükikesega ning rohke tsemendiga. Loodan, et kanad ei pahanda...

See on ukse koht. Jätsin ühe ploki jagu ruumi vahele (60 cm) ukse jaoks. Natuke kitsas tundub, aga eks aeg näitab... Vist peaks kehtima selline kõnekäänd, et "Raske sisse pääseda, veel raskem välja".

Õnneks on naine minust väiksem ja saledam. Tema kinnitas, et selline uks on tema jaoks prajalt suur. Mulle selline lahendus meeldib, sest nii sai ära otsustatud kes seda ust kanade söötmiseks kasutama hakkab.

Kuna vundament on suhtelisetl madal ja väike, otsustasin müüre tugevdada kobadega. Esimses reas kinnitasin kõik plokid omavahel kobadega. Järgmistes ridades kinnitasin ainult nurgad.

Maavärinaid meil eriti ei ole. Sellepäras peab see eitis vastu pidama tugevale tuulele ja maapinna vajumisele. Eks paar järgmist aastat näitavad kas majakene sai piisavalt tugev või mitte.

Foto esiplaanil on näha kõige tähtsam tööriist selle kanamaja ehitamisel. Lisaks kellule ja oma kätele kasutasin seda tööriista vist küll kõige rohkem. Kõik peab loodis olema, nii plokkide pealispinnad kui ka küljed.

Foto tagaosas on näha kanamaja aken. Leidsin kuuri alt 50x50 cm suuruse vana akna. Panen selle kanamaja lõunaseina, et kanad saaksid päikesekella järgi lõunapausi pidada.

Seinad sirgu! Kõlab nagu endisaegne lööktöö loosung, aga tegelikult on see ehitamise juures kõige tähtsam asi. Kui iga kivi saab kenasti loodi, on seina lihtne laduda - iga järgmine rida sobitub ise oma kohale.

Keha kinnitamiseks soovitan suhteliselt kiiresti ja kegesti valmistatavat rooga - vutimunad hakkliha palli sees. Internetis on see kenasti kirjas: http://www.vuttjamunad.ee/Vutimunad-hakklihas See annab palju jõudu ja täidab korralikult kõhtu.

Selle foto allkirjaks sobiks ehk "Mugavus maksab". Kui liiv ja tsement eraldi osta, saab ehk odavamalt. Valisin mugavama ja kiirema tee - ostsin valmis segu. Tuleb ainult vett lisada ja kõvasti segada...

Asendamatuteks abimeesteks on selle juures omaenda musklid ja kellu. Kui segu parajalt "pehme", tuleb see müürile tõsta ja ühtlase kinina laiali laotada. Kihi paksuse otsustad ise.... Kotitäiest jätkub 7-8 ploki müüri ladumiseks.

Nii lihtne see ehitamine ongi... Soovin teile julget pealehakkamist.

Pappkarbid riiuliks

Suvisel ajal jääb nii mõnelgi seltkonnal järele õllepurkide karbi alus. Kes õllest lugu ei pea, saab neid mõnest kauplusest küsida. Säästukates on need vabalt võtmiseks, maapoodides tuleb neid küsida.

Enne meisterdamise alustamist on hea valmis panna järgmised asjad: käärid, nöör, maalriteip, grillitikud, pappkarbid ja naaskel. Näpuotsatäie head tuju ja kannatust soovitan ka valmis panna.

Aga lõpptulemus on ilus. Enne meisterdamise alustamist on hea heita pilt lõpptulemusele. Näitan teile seda ja kellele meeldib, võib sellise ka ise valmis teha.

Esimese asjana tuleb papist karbi ääred tugevamaks muuta. Selleks sobib hästi maalriteip. Et miks just see? Aga sellepärast, et hiljem on seda hea üle värvida. Teibiga tuleb karbile ring peale teha.

Kui see on valmis, on aeg nöörid ja tikud valmis teha. Need on selleks, et papist riiulid mööda nööri alla ei libiseks. Meie kasutame grillitikke. Need on piisavalt tugevad.

Plaanis on panna nendele riiulitele käsitöövahendeid või siis sokke-kindaid. Mitte väga palju, sest pappkarbi kandevõime on suhteliselt väike.

Seda riiulit on hea meisterdada õues, teki peal. Nii nautisime me sooja ilma ja meelitasime nahale esimesed suvised päikesekiired.

Karbi igasse nurka tegime naaskliga augu ja pistsime sellest nööri läbi. Neli auku, neli nööri.

Selle foto peal on näha kuidas grillitikk hakkab pappkarbi nurka õigel kõrgusel hoidma ja ei lase nööril lihtsalt läbi augu libiseda. Need tikud sõlmige sellisele kõrgusele nagu ise soovite - selles hakkab sõltuma riiulite kõrgus.

Siin on riiul enne ülevärvimist. Nüüs saate aru miks me kasutasime just maalriteipi, mitte teisi teipe. Igaüks võib karbid värvida oma maitse järgi.

Prooviks riputasime riiuli õunapuu otsa. Mitte selleks, et sügisel õunad ise karpidesse kukuksid, vaid selleks, et tehtud tööst ülevaadet saada. Nii on neid ka parem värvida.

Riiuli värvisime heledaks, sest külgedele tulevad kaunistused. Naine paneb need riiulile peale dekopaz tehnikas.

Õige aeg arbuuse istutada

Oleme mitu aastat katsetanud arbuuside kasvatamist. Esimesel korral saime isegi ühe väikse arbuusi. Kuid sel aastal on lootused suuremad, sest oleme proovinud teha kõik Tiina Paasiku õpetuste järgi. (Tiina Paasik "Arbuus ja melon aias ja põllul")

Sellekevadine viimane rahe on alla sadanud ja loodetavasti enne jaanipäeva tahkeid sademeid taevast enam ei tule. Selle ajani on arbuusidel, melonitel ja kõrvitsatel aega kosuda ning kasvada.

Peenar sai meil valmis juba mitu nädalat tagasi. Kui alustada sellekevadist ajalugemist viimase rahe järgi, siis umbes kuu enne rahet. Ikka selleks, et muld saaks soojeneda. Sellele aitab ka peenra peale pandud must kile.

Kaevasime kraavi. Umbes 40 cm sügavuse. Täitsime selle sõniku ja lehekõduga ning puistasime kraavsit kaevatud mulla tagasi. Enne seda võtsime mullast välja kõik ubrohu juured ja kivid.

Peenar oli juba valmis ja kaetud musta kilega. Istutamisagud arbuusidele tegime paraja vahega. Ikka selle mõttega, et neil oleks ruumi kasvada, sirguda ja paisuda.

Eestis on kliima viimase paarikümne aastaga piisavalt soojenenud, et siin saaks arbuuse, meloneid ja viinamarje kasvatada. Vanasti kuulus see "eesõigus" ainult lõunamaadele.

Vanad Roomlased oleksd selle peale öelnud, et "noorus on hukas" või et "vanasti olid paremad ajad". Jah, siis olid asjad selgemad - arbuusid ja viinamarjad kasvavad lõunas, mitte Põhja-Eestis.

Istutamine ise on lihtne. Aga mõned päevad enne istutamist tuleb rohkesti vett istutusauku kallata. Võtad ettekasvatatud taime potist välja ning pistad mulda. Taime ei tohi väga sügavale istutatada, tuleb jälgida seda mullapinna kõrgust, mis potis oli. See tuleb maapinnaga samale tasemele rihtida.

Enne seda surusime päris kõvasti mulla juurte ümber kinni, et taimed paremini juurduksid.

Sama protseduuri kordasime seni kuni kõik taimed olid maha istutatud. Üldse tahavad kõrvitsad, arbuusid ja melonid palju vett.

Ka pärast mulda istutamist tuleb jälgida, et muld ümber taime oleks kenasti niiske.

Tibusid loetakse sügisel. Nagu arbuusegi. Enamus ilmaennustajaid on lubanud ilusat suve. Loodame, et suvi ei vea Eesti arbuusikasvatajaid alt ning sügisel saame peenralt korraliku saagi.