Kartulid rehaga mulda

Kartulid rehaga mulda

Õues õitseb toomingas ja see on kõige parem aeg kartulite mahpanemiseks. Selline on vanarahva tarkus. Suurele põllule pannakse kartuleid traktoritega, väikesesse koduaeda tuleb neid panna jätkuvalt käsitsi. Vaatamata XXI-sajandile, pole pisikesi kartuli-panemise-masinaid veel leiutatud.

Enne kartulite mahapanemist tuleb põld läbi kaevata. Seda tehakse sügisel, koos sõnniku masse kaevamisega. Värsket sõnnikut kevadel juurviljadele ei panda, öeldakse, et siis jääb sõnniku maitse külge. Jälle üks vanarahva tarkus.

Meie panime sel aastal karulid maha rehaga. Eelmisel aastal tegime seda labidaga. Meil aias on selline liivane muld. Tänu sellele on rehaga kartulite muldapanek päris kerge. Arvan, et savise mulla korral oleks selline töö päris raske. Isegi võimatu.

Esimesena tuleb kraapida rehaga valmis üks pool kartuli vaost. Õigem oleks öelda vist et valmis tuleb teha kartulivao üks serv või kuhil. Seda ongi näha järgneval fotol.

Nii nagu tööd tegime kahekesi, nii ka pildistasime kahekesi. Kui mina tegin põldu, pildistas naine. Kui naine kartuleid ja kõdulehti pani, vajutasin fotika nuppu mina.

Tänu sellisele kraapimisele tekibki üks pool kartuli vaost. Jätkata tuleb sellist kraapimist kuni põllulapi servani.

Sellel fotol on näha kuidas pool kartuli vaost on valmis. Tänu eelnevatele vagudele on päris lihtne jälgida, et vagu tuleks sirge.

Nüüd tuleb alustada kartulivao teise poole tegemisega. Selleks tuleb sama vagu kraapida rehaga teiselt poolt. Nii saame kartulivaole sügavust juurde ja teise mullakuhila kartulite katmiseks.

Jätka seda tegevust seni kuni põllulapi serv vastu tuleb.

Viskad pilgu peale, et vagu sirge oleks. Tänu sirgetele vagudele on põldu pärast hea vaadata ja ennast kiita korraliku töö eest.

Siis paneme tekkinud vakku lehekõdu. Seda paneme põhjusel, et meie maa on väga liivane. Lehekõdu sisaldab aga väga palju huumust, mis on kartulitele heaks toitainete allikaks.

Lehekõdu paneme terve vao ulatuses. Ikka selleks, et kartulitel oleks nende peale hea ja mugav olla. Kõdu annab lisasoojust ning katulid saavad hakata idanema.

Selline näeb välja kartulivagu pärast kartulite panemist lehekõdule. Kartulite vahele jätame umbes 25-35 cm pikkuse vahe. Kõige lihtsam on mõõta seda saapaga. Mõõduks on meil üks naise jalalaba (saapa talla) pikkus. Kartuleid on ikka koos kaaslasega parem maha panna, lihtsam on kartuli vakku viskamiseks naise jõudu, osavust ja täpsust kasutada.

Siis tuleb vagu kinni ajada. Alguses üks pool, siis teine. Tuleb jälgida vao keskkohta ehk seda, et vao hari tekiks sinna, kus on kartulid.

Nii toimubki töö kartulipõllul. Ühte pidi vao lõppu, teistpidi tagasi. Nii kestab see seni kuni kogu põllulapp on tehtud.

Sel aastal panime mulda kartuli nimega "Jõgeva kollane". Tõin selle Jõgeva Sordiaretusjaamast. Senine kartul oli valge ja kõva. Sellest ei saanud teha ilusat kollast putru.

Mäletan lapsepõlvest just maitsavat kartuliputru, mis oli kuldselt kollane ja väga maitsev. Siis oli Jõgeva Kollane kõige rohkem levinud kartulisort.

Kes tahab kartulit maha panna, see saab seda teha kas või rehaga. Lihtsalt ei tohi jonni jätta ning vaatamata raskustele kasvatada omale GMO ja keemiavaba kartulit.