Maja lõunasein jätke tomatitele

Suvised ilmad juba õues ja esimesed kevadlilled hakkavad närtsima. Meil sai tulpide õitsemisaeg maja lõunaküljel läbi ning nüüd on tomatite aeg sooja majaseina nautima hakata. Küsimus mida sinna istutada, sai sel viisil lahendatud.

Naistepäeva paiku sai kõvasti tomati seemneid mulda külvatud. Seda tegime päris suure varuga, sest mitmes pakis olid kas eelmise või üleelmise aasta seemned. Kuna meil kasvuhoonet ei ole, siis oleme aastaid tomateid maja ääres kasvatanud. Soojemal suvel rohkem - külmemal vähem -, saaki saanud.

Närtsivad tulbid tuletasid meelde, et õue kõige soojem ja valgusküllasem koht on jälle vaba - maja lõunakülg. Miks mitte kasutada seda kohta tomatite kasvatamiseks. Seal on valge ja soe ning see meeldib tomatitele väga.

Kasvuhoone puudumine pole tänu maja lõunaseinale takistanud meil tomateid istutamast. Mõeldud tehtud... Kühvlid kätte ja auke kaevama.

Igasse auku sai puistatud natuke vutisõnnikut. Kuna vutisõnnik annab toitaineid tasapisi kahe-kolme aasta jooksul, sobib see koht ka järgmisel aastal tomatite istutamiseks. Kui teisi ideid ei teki.

Naabrimehelt sain väga huvitava "retsepti" toimatite istutamiseks. Paljud blogilugejad ehk juba teavad, aga minule oli see retsept suureks uudiseks.

Tuntud lugu on see, et tomati istutamisel pannakse taime juurte alla üks Eesti rahvuskala RÄIM. Võib panna ka heeringa pea või paar väiksemat silku... Uudiseks oli aga see, et linnusõnniku-vette vistatkse peotäis-kaks nõgeseid.

Lisan siia foto maja heledast seinast, mis peegeldab päikesevalguse tagasi taimedele. Nii on taimed nagu kahelt poolt vagustatud...

Siis lastakse sellel rammusal vedelikul mõnda aega seista. Selle ajaga annavad nõgesed veele just selle mida vaja - kaitse kõisugu kahjulike putukate vastu.

Peab järele proovima. Naabrimees lisas, et said tänu sellele retseptile nii paju tomateid, et pidid suurema osa neist ketsupiks tegema. Ja seda tavalise tomatikasvatuse juures. See tähedas, et tavaline arv tomatitaimi andsid kolm-neli korda suurema saagi.

Ta ei osanud seletada, kas see tomatiküllus tekkis tänu rammusale virtsaveele või siis hoopis nõgeste putukatõrjele. Võis siis tänu mõlema koostööle.

Kui augud valmis, raputame põhja kühvliotsatäie vutisõnnikut. Siis paneme taime auku ning kraabime mulla peale. Sõnniku ja juurte vahele tuleb kindlasti mullakiht panna, muidu "kõrvetab" sõnnik juured ära. Surume mulla tihedalt varre ümber kinni. Ümber varre teeme ka väikese ringlohu kastmisvee jaoks.

Järgmisel fotol ongi näha kuidas vesi ringlohus niisutab tomatitaime suhteliselt väikesel alal. Sellega hoiate kokku kallist vett.

Siinkohal lisan veel ühe foto, mille peal on hästi näha maja sein tomatitaime taga. Selline hele sein peegeldabki taimele tagasi täiendavat päikesevalgust ja soojust.

Kes käesoleval aastal ei jõua neid nõuandeid oma peenardel rakendada, saab seda teha uuel aastal.

Tomat on kõige tänuväärsem taim algajale aednikule. See on nagu umbrohi, kui istutad ta liiga sügavale... kasvab hästi. Saab ta natuke viga... kasvab ikka päris hästi. Pane see kas või küljeli kasvama, ikka saad sügisel päris hea saagi. Ainult külm lõpetab tema elutee...

Soovin teile edukat katsetamist.

Riputame tassid lakke

Riputame tassid lakke

Mida teha üleliigsete tassidega? Nendega, mis on aastaid kapis seinud ning tolmu kogunud. Mul on kaks-kolm lemmiktassi, kust ma kohvi ja teed joon... Aga teised on aastatega lihtsalt riiulitele kogunenud. Siit-sealt saadud või ostetud.

Käisin nädalvahetusel Saaremaal ning nägin seal head lahendust - tassid tuleb lakke riputada. Suured tänud minu poolt nutikale saarlasele sellise lahenduse eest. Soovin seda ka teistega jagada.

See oli lae all nagu tasside näitus. Või siis tubli kollektsionääri kodune väljanäitus. Igatahes oli seda nii minul kui ka teistel huvitav vaadata.

Sõpradele-tuttavatele ja külalistele saab tasside all selgitada, et selle sain ma sealt. Tolle kinkis mulle see või teine... Kolmas on reklaamitass sellest asutusest jne. Või siis lased külalisel omale meelepärase tassi valida kohvi joomiseks. Võimalusi on palju.

Nüüd ei kogu tassid enam kapis riiulitel tolmu vaid on köögi üheks kõige huvitavamaks osaks. Koos tassidega on lakke riputatud nii mälestusi reisidest, sõbrasuhteid, firmade reklaami kui ka erinevaid meeldetuletusi.

Meeldetuletuste all pean silmas tassi, mis kutsub verd annetama. Või siis kalendriga tassi, mis meenutab aja kiiret kulgemist.

Kuues osa köögist - lagi -, on muidu kasutamata olnud. Tänu tassidele püüab see pilku. Nüüd on sellest saanud köögile uus ja oluline element. Ilus ja praktiline.

Kellel köögis lagi veel kasutamata, võib ehituspoest konksud osta ja taolise kohvitassihoidja-väljapaneku valmistada. Korraga ei peagi sadat tassi lakke riputama, piisab kolmest-neljast. Küll neid tasse aja jooksul juurde koguneb...

Kartulid rehaga mulda

Kartulid rehaga mulda

Õues õitseb toomingas ja see on kõige parem aeg kartulite mahpanemiseks. Selline on vanarahva tarkus. Suurele põllule pannakse kartuleid traktoritega, väikesesse koduaeda tuleb neid panna jätkuvalt käsitsi. Vaatamata XXI-sajandile, pole pisikesi kartuli-panemise-masinaid veel leiutatud.

Enne kartulite mahapanemist tuleb põld läbi kaevata. Seda tehakse sügisel, koos sõnniku masse kaevamisega. Värsket sõnnikut kevadel juurviljadele ei panda, öeldakse, et siis jääb sõnniku maitse külge. Jälle üks vanarahva tarkus.

Meie panime sel aastal karulid maha rehaga. Eelmisel aastal tegime seda labidaga. Meil aias on selline liivane muld. Tänu sellele on rehaga kartulite muldapanek päris kerge. Arvan, et savise mulla korral oleks selline töö päris raske. Isegi võimatu.

Esimesena tuleb kraapida rehaga valmis üks pool kartuli vaost. Õigem oleks öelda vist et valmis tuleb teha kartulivao üks serv või kuhil. Seda ongi näha järgneval fotol.

Nii nagu tööd tegime kahekesi, nii ka pildistasime kahekesi. Kui mina tegin põldu, pildistas naine. Kui naine kartuleid ja kõdulehti pani, vajutasin fotika nuppu mina.

Tänu sellisele kraapimisele tekibki üks pool kartuli vaost. Jätkata tuleb sellist kraapimist kuni põllulapi servani.

Sellel fotol on näha kuidas pool kartuli vaost on valmis. Tänu eelnevatele vagudele on päris lihtne jälgida, et vagu tuleks sirge.

Nüüd tuleb alustada kartulivao teise poole tegemisega. Selleks tuleb sama vagu kraapida rehaga teiselt poolt. Nii saame kartulivaole sügavust juurde ja teise mullakuhila kartulite katmiseks.

Jätka seda tegevust seni kuni põllulapi serv vastu tuleb.

Viskad pilgu peale, et vagu sirge oleks. Tänu sirgetele vagudele on põldu pärast hea vaadata ja ennast kiita korraliku töö eest.

Siis paneme tekkinud vakku lehekõdu. Seda paneme põhjusel, et meie maa on väga liivane. Lehekõdu sisaldab aga väga palju huumust, mis on kartulitele heaks toitainete allikaks.

Lehekõdu paneme terve vao ulatuses. Ikka selleks, et kartulitel oleks nende peale hea ja mugav olla. Kõdu annab lisasoojust ning katulid saavad hakata idanema.

Selline näeb välja kartulivagu pärast kartulite panemist lehekõdule. Kartulite vahele jätame umbes 25-35 cm pikkuse vahe. Kõige lihtsam on mõõta seda saapaga. Mõõduks on meil üks naise jalalaba (saapa talla) pikkus. Kartuleid on ikka koos kaaslasega parem maha panna, lihtsam on kartuli vakku viskamiseks naise jõudu, osavust ja täpsust kasutada.

Siis tuleb vagu kinni ajada. Alguses üks pool, siis teine. Tuleb jälgida vao keskkohta ehk seda, et vao hari tekiks sinna, kus on kartulid.

Nii toimubki töö kartulipõllul. Ühte pidi vao lõppu, teistpidi tagasi. Nii kestab see seni kuni kogu põllulapp on tehtud.

Sel aastal panime mulda kartuli nimega "Jõgeva kollane". Tõin selle Jõgeva Sordiaretusjaamast. Senine kartul oli valge ja kõva. Sellest ei saanud teha ilusat kollast putru.

Mäletan lapsepõlvest just maitsavat kartuliputru, mis oli kuldselt kollane ja väga maitsev. Siis oli Jõgeva Kollane kõige rohkem levinud kartulisort.

Kes tahab kartulit maha panna, see saab seda teha kas või rehaga. Lihtsalt ei tohi jonni jätta ning vaatamata raskustele kasvatada omale GMO ja keemiavaba kartulit.

Lauad said kuldse katte

Pinoteksimine ei kõla üldse hästi. Tegelikult kõlab see lausa koledalt. Samas polegi eesti keeles head sõna laudade pinoteksiga katmise kohta. On olemas: lakkimine, värvimine, õlitamine, peitsimine, vahatamine... aga pinoteksi kohta pole midagi.

Avasin interneti ja hakkasin uurima mida see pinoteks endast kujutab. Selgub, et tegemist on vesipitsiga. Loogiliselt peaks pinoteksimise asemel kasutama sõna vesipeitsimine.

Ma vesipeitsisin lauad kuldseks!

Ka see sõna kõlab veidrat kuid pinoteksimisest siiski natuke paremini. Siin on eesti keele uuendajatel võimalus ennast proovile panna ja sobiv sõna välja mõtelda.

Laudade veisipeitsiga katmine oli selle tegevuse veidrale sõnastusele siiski päris mõnus tegevus. Peits voolas piltsist puidule kergelt ja ühtlaselt. Veisipeitsi voolavust ja vedeliku paksus olid minu hinnangul väga head. See ei pritsinud, ei kippunud mööda pinda voolama ja seda oli mõnus laudadele laiali määrida.

Vahel see hakkas natuke vahutama, kuid paari rahulikuma pintslitõmbega "rahustasin" ma tekkinud mullid uuesti maha. Pintsli paksuse valisin selle järgi, et see mahuks põrandalua soone sisse. Laiuse selle järgi, et umbes kolme laiusega saaksin laua lahusega kaetud.

Loomulikult tekkisid mul voolamise nired, aga need tekkisid siis, kui laua servasid vedelikuga kokku määrisin. Tahtsin laua punnitud servi hästi tugevasti kokku määrida, et niiskus laudadele liiga ei teeks. Tulemuseks olidki need ärakuivanud voolamise nired...

Aga tulemus üllatas mind meeldivalt. Just see laudade kuldne värvus meeldis mulle lõpptulemusena kõige rohkem.

Kujutage ette, teil on kuldset värvi põrand. Kas pole tore?!

Ainukeseks puuduseks on see, et ostetud vesipeits ei kaitse puidu sinetuse vastu. Märkasin laudadel mitut sinakashalli triipu ja laiku. Kaupluses pinoteksi ostes uurisin ka selle suhtumist sinetusse. Selgus, et sinetuse jaoks on olemas teised vahendid.

Loomulikult ei raatsinud ma neid kuldseid laudu jätta ööseks lageda taeva alla. Ilmateade lubas vahelduvat pilvisust ja hoovihma. Pärast vesipeitsimist tundusid need lauad palju väärtuslikemana. Lausa kuldsete laudadena.

Sellepärast katsingi need ööseks kilega kinni. Kile sain kaasa laudu ostes.

Vutimunad hakklihas

Leidsin internetist pildi, kus vutimunad olid hakkliha sisse ära pakitud. Mõtlesin, et viiest minutist vaatamisest aitab küll.... nüüd on vaja need ise valmis teha ja ära süüa. Oma silm, ei keel, on kuningas.

Vot nii. Ostsin siis hakkliha - siga 100 protsenti. Nimelt ei ole kodusel hakklihal, kus on 50-50 siga ja veis, nii puhas maitse. Esile peab ju tulema vutimuna maitse, mitte seaga segatud veiseiha maitse. Või vastupidi.

Valmistada oli seda päris lihtne. Keedad ära munad ja määrid hakkliha ümber. Munale piisab ühe minuti pikkusest hulpimisest keevas vees. Ja siis kiire jahutamine...

Hea, kui eelnevalt oled hakkliha külmikust välja võtnud, üles sulatanud ja korralikult läbi seganud. Lisada võib maitse järgi soola, pipart ja muid maitseaineid. Aga mitte palju, sest neid võib ka hiljem lisada.

Hakkliha võta väike tükike, vajuta see lapikuks väikeseks koogiks. Keskele suru lohk, kuhu paned keedetud vutimuna. Tõsta koogikese ääred üles ja ümbritse vutimuna hakklihaga. Veereta siis tekkinud palli riivsaias.

Meie küpsetasime seda panni peal. Kellel on fritüür, võib neid õlis küptsetada.

Tulemus on ilus ja toitev. Peale võib raputada peenestatud sibulat, murulauku, tilli... Ketsupiga pole mõtet head maitset ära rikkuda.

Tekkinud pallid on väga toitvad. Sõin kolm tükki ära ja kõht sai täis. Selgus, et liha ja muna koosmõju on väga toitev. Algul arvasin, et kümme sellist pallikest pole minu jaoks mingi kõhutäis.
Eksisin.

Muideks, maitse oli ka väga hea. Tõeline delikatess!

Olgu see teile õppetunniks. Üle kolme-nelja vutimuna-lihapalli te ei jõua korraga ära süüa. Või kui jõuate, peate kõhu tühjenemist väga kaua ootama.

Edukat küpsetamist!

Kapsad koduaeda

Päike on täitsa suvine ja päev palavam kui vaja. Nii ilusat kapsaste istutamise päeva enne jaanipäeva vahest ei tulegi. See ongi põhjuseks miks tuleb kapsad maha istutada.
Hommikul käisime turul ning ostsime kohe mitu kapsataime: rooskapsas (2), lillkapsas(2) ja peakapsas (5). Sulgudesse lisan kogused.
Et kapsad ära ei kuivaks, kastsime nee kodus kohe märjaks. Turult saades olid need ilusti paberi sisse pandud... Muld ja paber niiskeks, ja istutamiseks valmis.
Naine teadist lisada, et taimed, mis pole potis ostetud, tuleks kohe maha istutada. Ikka kuivamise vältimiseks.
Ja kui taimed pärast istutamist longu vajuvad, siis ärge ehmuge. Hiljem ajavad nad ennast ilusti sirgu.

Kui peenar ootamas, siis märkige taimede asukohad ära. Parajate vahemaadega. Kuigi vahemaa sõltub kapsa hilisemast suurusest.... siis 30-40 cm peaks vahe ikka olema. Tuleb lihtsalt ette kujutada kui suureks need hiljem kasvavad. Et neil ruumi oleks kasvamiseks ja küpseiseks. Nii parasjagu.

Foto: peotäis kuivatatud vutikakat annb toitaineid 2-3 aasta jooksul.

Kaevasime augud... Kapsastele, mitte endale. Umbes 20 sügavused. Augu põhja panime tükikese kuiva vutisõnnikut. Selle peale lehekõdu. Siis valasime vee peale. Ikka selleks, et taimed saaksid niiskust... kiireks kasvamiseks, sirgumise alustamiseks.

Tuleb jälgida, et tame juured ei puutuks vastu sõnnikut. See pidavat õrnad juured ära "põletama". Selleks pannaksegi sõnniku peale lõhekõdu. Kui seda pole, siis tuleb lihtsalt natuke mulda panna.

Taimed auku ja ongi kapsad istutatud. Aga enne tuleb ka vett valada. Et muld oleks niiske värskelt istutatud taime ümber. Fotodel on näha ühe taime istutamise protsess... Seda protsessi tuleb korrata nii palju kui taimi sai ostetud ning siis saabki kapsapeenar valmis.

Taimed tuleb mulda panna õrnalt.

Hakkasin lapsele mängumaja ehitama

Mõned päevad tagasi käärisin käised ülesse ja alustasin ehitamisega. Enne seda maadlesin mitu päeva õige asukoha valimisega. Tahtsin sellist kohta, kuhu paistaks päike piisavalt pikalt, et maja oleks soojas kohas ning endalgi hea selle juures olla.
Lisatingimuseks oli see, et ronimiseks sobiv puu oleks lähedal. Laps tahab puu otsas ronida... Ta tahtis omale onni puu otsa, aga sellega ei olnud ma nõus. Onni tegemine nõuaks naelte löömist puusse... sellega ma nõus ei olnud.
Ega ma mingi ehitusmees ei ole. Soomes pole ehitamas käinud ega ehitusalast haridust omandanud. Usun vanasõnasse, et julge pealehakkamine on pool võitu ning töö käigus on võimalik vajalikud asjad selgeks õppida. 

Lahenduseks oli see, et teeme onni puu kõrvale ja siis saame puu otsa ehitada maja rõdu. Rõdul olles oleks laps nagu puu otsas - rohelised lehed ümbritseksid teda ning ta saaks olla tõeline "mereröövel" õunapuu otsas.
Fotol on näha, et onni "vundament" on kõhe õunapuu kõrval.
Vundamendiks valisin betoonis plokid. Need on 20 cm kõrged, 40 cm pikad ja 20 cm laiad. 
Kaevasin augu maasse. Koorisin mätta, süvendasinn auku ning puistasin killustikku põhja. Killustiku abil sain rihtida ka kõrgust nii, et põranda ilusti loodi sain.